TeadusElu õpikeskkond

Haridustehnoloogia magistriõpingud

Rühmatöö: Ave Lausing, Maria Savina, Anu Männisalu

Taust

Tallinna Ülikooli teaduselus toimub palju põnevat, millest laiem avalikkus ei kuule.

TLÜs töötab 454 teadlast ja õppejõudu, kellest paljud tegelevad teadustööga õppejõutöö kõrvalt. Igal aastal uurivad üliõpilased paljusid huvitavaid teemasid oma doktori-, magistri- või bakalaureusetöö tarbeks.

Et tutvustada TLÜ teaduselus toimuvat laiema avalikkusega ja teadust populariseerida, loome me TeadusELU õpikeskkonna.

Õpikeskkonna keskseks osaks on ristmeedialahendused ja portaal, kuhu koondatakse audiovisuaalsed materjalid (ajakirjanduslikud artiklid, esseed, videolood, animatsioonid, joonised, veebimängud jms), mis kirjeldavad TLÜ instituutide ja tippkeskuste teadustööd. Liskas on keskkonaga lingitud Eliademy õpihaldussüsteem, kus saab luua kursuseid teadusprojektide läbiviimiseks.

Õpikeskkonna kasutajad on üldhariduskoolide õpetajad ja õpilased, teadusajakirjanikud, üliõpilased.

Vahendite võrdlus ja valik

Kaalusime, kas õpikeskkond saaks asuda blogis, õpihaldussüsteemis või saab õpikeskkonna eesmärke paremini täita avatud ja hajutatud õpikeskkonnas. Seega oli meil esialgu kolm erinevat valikut:

  • portaal ja seda ümbritsevad ristmeedialahendused;
  • Blogi -saab küll liita õpperühmasid või üksikuid liikmeid, uudisvooge ja muid materjale…

View original post 583 more words

Neljas teema: 1:1 arvutikasutus

Mina valisin 2 artiklit.

Islam, M. S., & Grönlund, Å. (2016). An international literature review of 1:1 computing in schools. Journal of Educational Change, 17(2), 191–222. http://doi.org/10.1007/s10833-016-9271-y

Kearney, M., Schuck, S., Burden, K., & Aubusson, P. (2012). Viewing mobile learning from a pedagogical perspective. Research in Learning Technology, 20, 7–17. http://doi.org/10.3402/rlt.v20i0/14406

 

1. artiklis on tehtud ülevaade erinevatest uuringutest, mis on seotud 1:1 arvutite kasutamisest koolis.

1 : 1 kontseptsiooni järgi igal õpilasel on personaalne nutiseade (tahvelarvuti või sülearvuti), mida ta kasutab koolis õppetöö eesmärkidel. Artiklis oli peamiseks seadeks ikka sülearvuti.

Mille jaoks kasutasid õpilased sülearvutid koolis?

  • dokumentide koostamine (kirjutus ülesanded),
  • surfamine Internetis,
  • esitluste koostamine,
  • isikliku kalendri kasutamine,
  • piltide töötlemine,
  • töötamine videoga
  • küsitluste ning testide täitmine.

Kodus kasutades sülearvutit lapsed:

  • mängisid mänge,
  • pildistasid
  • tegid videod,
  • kirjutasid
  • joonestasid,
  • otsisid kooliga (õppimisega) seotud informatsiooni,
  • laadisid muusikat ja videod,
  • kirjutasid (lõid) muusikat,
  • saatsid emailid,
  • kirjutasid blogi postitusi.

Kuidas õpetajad kasutavad sülearvutid?

  • õppematerjali arendamine/loomine,
  • otsingud, mis on seotud õpetamisega,
  • protokollide koostamine/hoidmine,
  • suhtlemine kolleegidega, õpilastega ja nende vanematega.

 

Positiivne mõju:

 

Õpetajad ja õpetamine Klassiruumis Õpilased Kogukond
·                Konstruktivismi alusutel ja paindlik õppekorraldus

·                Koostöö

·                Professionaal-ne areng

·                Juurdepääs sisule veebis

·                Arenenud arvuti oskused

·                õpetaja-õpilaste suhtlemine/ paranenud suhe / koostöö

·                Tehnika kasutamine õppekava eesmärkidel

·                Klassi dünaamika

·                Distsipliin/käitumise probleemid

·                Suurenenud kaasamine ja motivatsioon

·                Parem töö kvaliteet ja täiustatud saavutused

·                Ise suunamise ja iseseiseva õppimise kasv

·                Paremad teadus- ja kirjutamisoskused

·                Tõhustatud arvuti oskused

·                Parem juurdepääs online-sisule

·                Parem osalemine tunnis ning ülesannete täitmine

·                Rohkem aega pühendati kodustele ülesannetele

·                Abi erivajadustega õpilastele

·                Suurenenud kognitiivseid oskused

·                Sotsiaalne: vähendab sotsiaalharidusliku ebavõrdsust

·                Vanemad: suureneb vanemate kaasamist koolis ja tehnoloogiaalase kirjaoskuses

·                Tööstus: suureneb innovatsioon ja müük, alandatakse hinda

 

Negatiivne või neutraalne mõju:

  • Toob kaasa täiendav tähelepanu häire ja pärsib õpikeskkonda
  • Väike/puuduv mõju õpiedukusele
  • Põhjustab nii psühholoogilisi kui ka füüsilisi häired. Sülearvutitega töötavad õpilased tundsid suurenenud ebamugavustunne pea, kaela, selja, käe piirkondades, samuti ka silmades.
  • Liigne sõltuvus infotehnoloogiast võib pärssida “mõtlemise kunsti”.

”Mõtlemise kunst“ on kadunud […] Kuna inimesed võivad trükkida sõna ja leida allikas ning arvata, et ongi kõik”

Paljud piirkonnad USAs on loobunud sülearvuti programmist õpetajate vastuseisu, logistiliste ja tehniliste probleemide ning kasvavate hoolduskulude tõttu.

Peamine järeldus:

IKT ilma selge meetoditeta ei too paranemist, kuid võib pigem tuua halvemaid tulemusi.

”1 : 1” ei saa olla juhtiv kontseptsiooni kooli arengus; on vaja viia sisse muudatusi, mis on seotud kooli põhiülesandega: õpilaste õppimine.

Teine artikkel on pühendatud m-õppele.

Kaasaskantavad, kätesse mahtuvad seadmed annavad aina rohkem võimalusi kasutada multimeediat, sotsiaalseid võrgustikke, suhtlemise kanale ja geograafilise asukoha määramisis (GPS) ning seega mobiilne õppe (M-õppe) pakub nii mitmeid võimalusi kui ka väljakutseid hariduses. Vaatamata nende eelistustele ei ole veel piiavalt palju pedagoogilisi stsenaariume m-õppe kasutamisest.

Antud artikkel käsitleb m-õppe sotsiokultuurse õpiteooriast lähtudes.

Nende positsiooni keskne arusaam seisneb selles, et õppimine on situatiivne, sotsiaalne ettevõtmine, toetav ja arendav läbi suhtlemise inimeste vahel (Vygotsky 1978) ning vahendatud läbi vahendajate (mediaatorite) kasutamist (Wertsch 1991).

m-õppe 3 peamised omadust: autentsus, koostöö ja personaliseerimine.

14406-51952-1-PB.gif

  1. Isikpärasus

Õppija ise kontrollib, kus ta õpib (niifüüsilises kui ka virtuaalses maailmas), mis tempos ja mis ajal. Eesmärki ka püstitab õppija ise (v.a. mõned mängud). NN mõnede m-õppe tegevuste „just enough, just-in-time, just-for-me ” iseloomud võivad luua isikupärastatud kohandatud õpirännakut.

  1. Autensus

Autentsed ülesanded on seotud reaalse maailmaga ja on õppija jaoks isikliku tähendusega. Õppijad võvad luua oma isikliku konteksti mobiilseade abil.

  1. Koostöö

Koostöö sotsiokultuurses teoorias on nii õppimise koostoimeid võimekamate eakaaslastega või täiskasvanutega, kui ka pedagoogilise väheneva toetuse mõiste (scaffolding). Jagatud jututoad mobiilseadmes soodustavad õigeaegset, isiklikult kohandatud tagasisidet instruktorist  ning samuti toetavad rikkaid interaktsioone eakaslastega (nt mitme kasutaja mobiilimängude keskkonnas).

Edasi artiklis kirjeldatakse 9 stsenaariumit, milles tudengit pidid kasutama oma mobiilseadet, ning need stsenaariumid hinnati lähtudes eelnevalt kirjeldatud 3 omadustest: autentsus, koostöö ja personaliseerimine.

2016-11-12

Lisaks vaatasin ka need 2 allikat:

Esitlus, mis tuli välja kui ma googeldasin Mobygogy

https://www.emaze.com/@AITLCCTR/TESOL-ARABIA-copy1

ning artikkel, kus kirjeldatakse igat õppeteooria ning selle rakenduse m-õppel:

https://lra.le.ac.uk/bitstream/2381/407/3/OnlineEduca%202006%20Nie%20Pedagogical%20Perspectives%20of%20Mobile%20Lea%E2%80%A6.pdf

Mul ei ole kogemust 1 : 1 arvutite kasutamisest. Meie koolis on 1 arvutiklass, kus saab aine tunde viia. Selleks, et ma seal teeksin matemaatika tundi, ma pean väga hoolikalt läbi mõelda pakutud õpilastele materjal. Kui ma tahan teha tundi sellise programmiga nagu nt. Geogebra, siis ma pean arvestama sellega, et see programm nõuab väga palju eelteadmisis ja oskusi just programmi enda kasutamisest (mida saab teha nuppudega, menüüga jms). See kohe drastiliselt vähendab seda kui palju me jõuame ühes tunnis ning piirab õppija iseseisvust. Siin isegi ei ole tähtis, kas ma ise juhendan või teen väga pikka juhendi, tunni tempo on aeglane. Palju kergem teha komplekti drillimis harjutustest. Arvutite kasutamise pluss on selles, et õpilane kohe näeb tagasiside ja tal on võimalik parandada oma tulemust õppides sooritada õiget tehted. Siis aga tuleb arvutite kasutamise teine pool: tervis. Ei soovitata istuda arvuti taga pikem kui 30 min järjest. Seega mulle rohkem meeldib mõtte m-õppest, kui mobiilsete seadmete kasutamine on ainult üks osa tunnist, mitte terve tund.

Hetkel meil koolis on 10 tahvliarvutite komplekt algklasside kasutamisel. Paistab, et see leiab oma ossa õppetööst. Algklasside õpetajad ise õpivad neid kasutama ning korraldavad tunnid nende abil.  Tõeliseks negatiivseks pooleks on praegu porno lehekülgede vaatamine laste poolt, millest on häiritud järgmised lapsed, kes saavad seade enda kätte. Ehk kui varem sa võisid saada õpiku, kus joonisele lisatud „huvitavad osad“, nüüd sa võid sada tunnis seade, kus on juba installitud nii pildid kui ka videod. (Selline probleem on ka arvutiklassi kasutamisel).

Ise ma hetkel kasutan töös Kahooti VOSKi printsiibil. Koostan teste teemale, mida me parajasti õpime ning õpilased kasutavad oma nutitelefone. Kuna neid ei ole igaühel, töö toimub paarides. Selletõttu peamine eesmärki, mitte kontrollida iga õpilase teadmisi, vaid pigem saada ülevaade klassi tasemest, kuivõrd klass saab aru sellest, mida me õpime.

Arvutiõpetuses proovisin ka teha nii, et õpilased ise loovad Kahooti, kuid seda katse loen läbi kukkunuks. Testid (turvalise teemadele) olid kõik ühetaolised, ainult 2 lapsel olid testid omapärased ning selle tõttu huvitavad (26-st). lisaks sain teada, et kui teha konto lastele, siis nende teste ei näe keegi teine peale neid endi.

Ootan aega, kui koolis saavad kasutada tahvelarvuteid ka suuremad klassid. Tahaksin kasutada töös LearningAppsi keskkonda. Hetkel seda kasutan kas kodutööna (siis ei ole ülevaadet, mis oli rakse, kuna keskkond ei pea statistikat vigade kohta) või arvutiklassis, mis tähendab, et pean looma terve komplekti ülesandeid. Tahvelarvutid võimaldaks aga kasutada seda jooksvalt tunni osana.

Ise oma õppimises tunnistan, et 2 kuu õppimisega kolisin peaaegu tervikuna paberkandjast arvutisse. Peamised seaded ülikoolis on telefon ja tahvelarvuti, kus ma küll veel katsetan erinevad variandid: OneNote, GoogleDrive ja Mendeley. Hetkel pärsib protsessi see, et tahvelarvuti on täielikul uus seade minu jaoks. Kodus on muidugi sülearvuti, samad programmid ning Office365.

Nutitelefon muutis minu harjumused küll. Esimesena ma loobusin pabermärkmikus ja ei osta seda juba 2 aastat, kasutades selle asemel GoogleKalendrit, kus mul on ka terve aasta minu ainete tunniplaanid, rääkimata koolitustest, koosolekutest, busside aegadest jms. Teine väga tähtis vahend on Dropbox. Kasutusel on ka Box.com ja OneDrive, kuid Dropbox one peamine, mille abil ma sünkroniseerin kodus ja tööl tehtud dokumendid (töökavad, töölehed, kontrolltööd jpm).

Matemaatika rakendused: Geogebra ja  Desmos ei ole telefonis väga mugavad kasutamiseks, kuid on abiks ikka. Soovitan lastele kasutada Desmos, kui me joonestame graafikuid, koduste tööde kontrollimiseks. Taskuarvutid: Photomath (paar korda juba kohtusin ka seda, kui õpilane esitab kodutööna täielikult kirjutatuna maha Photomathi rakendusest. Viimane on väga kergesti jälgitav, kuna programm pakub ülepingutatud lahenduskäiku, mida on lihtne eristada loomulikkusest lahenduskäigust.). Ise kasutan seda rakendus, kui  on vaja saada kiiresti vastused. Kasutan ka MyScript Calculator. Selgus, et kirjutada ülesanne sõrmega on kergem, kui trükkida.

Uued rakendused minu telefonis: Feedly, WordPress, Twitter, SlideShare, Pocket, IFTTT, Mendeley.

Link ülesandele: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/11/01/neljas-teema-11-arvutikasutus-ja-opikeskkondade-arengusuunad/

Kolmas teema: hajutatud arhitektuuriga ja personaalsed õpikeskkonnad

Lugemiseks võtsin kahte artiklit:

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Edmonton: AU Press. [PDF]

ja

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. [PDF]

Oma tagasisides ma keskendun rohkem teooriale, mis seisneb selle taga, kumba peab eelistama kas õpihaldussüsteeme või õppimist sotsiaalse võrgustiku kaudu. Mõlemad artiklid toovad argumente selle poolt, et valida tuleb just viimast.

Esimese artiklis kirjutab autor sellest kuidas ta otsustas loobuda õpihaludsüsteemidest ning luua kursus kasutades avatud süsteeme, luues õpivõrgustikku. Tulemusena oli see, et 20 kursusele registreeritud tudengi tegid kostööd vähemalt 200 teise õppejõudude, teoreetikute ja tudengitega igast maailma nurgast.

Oma otsusel ta lähtus õpiteooriatest, mis mõjusid tema lähenemist kaugõppele ja online õppimisele. Need olid kognitivistlik õpiteooria, konstruktivism ja androgoogika (täiskasvanute õppimise teooria).

Sotsiaalkognitiivne õppimisteooria pakub, et inimese käitumist mõjutavad käitumise, tunnetuse ja keskkonda faktorite kombinatsioonid. SKT postuleerib, et inimene õpib vaadeldes teisi indiviide. Kui keegi vaatleb mingit käitumist, mis assotsieerub positiivse tulemusega, siis on kõrge tõenäosus, et vaatleja võtab vastu sellist käitumist.

Sotsiaalse konstruktivismi teooria on seotud sotsiaalkognitivse teooriaga, kuna nad mõlemad rõhuvad sotsiokultuurse tausta ja sotsiaalsete interaktsioonide tähtsust teadmiste loomisel. Sotsiaalse kontruktivismi  tähtsaks ideeks on lähima arengu tsoon  (Vygotsky, 1978).  Üldiselt seletades see on erinevus selle vahel mida õppija suudab teha iseseisvalt ning mida sama õppija suudab teha, kui teda juhendatakse. Sellest kasvas „tellingute“ (scaffolding) kontseptsioon, ehk selline õpidisain, mis ühendab erinevaid õppija toetamise vorme, mis vastavad mitmekesiselt õppija vajadustele ning õpikeskkonna keerukesele.

Ning kolmas siis täiskasvanute õppimiseteooria, mis toetub järgmistele printsiipidele.

  • Täiskasvanud peavad olema kaasatud nende õppimise planeerimisse ja hindamisse.
  • Kogemus (ka vead) on alus õppimisele.
  • Täiskasvanud on rohkem huvitatud õpiainetes, mis on otseselt seotud nende tööga või isikliku eluga.
  • Täiskasvanud õppivad rohkem probleemile keskendunult kui ainele keskendunult.

Lähtudes nendest teooriatest autor defineerib avatud õpetamise mõiste. Avatud õpetamine kirjeldatakse kui õpikogemuse toetamine, mis on avatud, läbipaistev, koostööle suunatud ning sotsiaalne. Avatud õpetajad on tasuta ja avatud teadmiste ühiskonda propageerijad, nad toetavad oma õpilasi kriitilises teadmiste tarbimises, tootmises, ühenduses ja sünteesis läbi jagatud õpivõrgustike arendamises.

Mis on personaalne õpikeskkond (personal learning environments (PLEs)) and ja personaalne õpivõrk (personal learning networks (PLNs))?

Mulle isilikult meeldisid need pildid.

1-pilt

2-pilt

Teine pilt on autori meelest näide personaalsest õpivõrgustikust.

Personaalne õpikeskkond on õppija mitteametliku (vaba) õppimise ilmutamine läbi veebi (Martindale’s and Dowdy’s). Kui me lisame selle definitsioonile inimsuhteid, me saame personaalse õpivõrgustikku. Seega personaalse õpivõrgustiku definitsiooni on lihtne:   see on kogu sotsiaalse kapitali ja suhete summa, mis leiab tulemust personaalse õpikeskkonna arendamisel ja toetamisel.

Mis lihtsustab personaalse õpivõrgustiku loomist:

  • Sukeldu. Kogu personaalse õpikeskkonna strateegia sõltub sellest kuidas õpetaja kasutab ja saab aru sotsiaalsest meediast, kuidas selle abil inimesed loovad võrgustikke. Nt. blogimine ja mikstoblogimine (Twitter), wikid, sotsiaalsed järjehoidjad (Delicious), piltide ja video jagamine.
  • Õppi lugema sotsiaalset meediat. Kasuta spetsiaalseid kekskondi (nt. Google Blog Search, Feedly).
  • Tugevda oma PLN. Konteendi loomine on tähtis tegevus, mis sisaldab endas blogipostituste, media, sisu ja linke kirjutamist ja jagamist. Ning tagasiside kommentaaride näol on tähtis osa sotsiaalsel blogimisel.
  • Tunne oma seoseid. Läbi pideva suhtlemise saab mõista teisti inimesi ning tugevdada on õpivõrku.
  • PLNs on õpikeskne. Sinu õpivõrk sõltub ainult sinust. Ehk kui mingi online kursus pannakse kinni, siis sinu loodud võrk keegi peale sind kinni panna ei saa.

Teisest artiklist ma toon ainult skeemi, kuidas sotsiaalne meedia toetab e-õppet.

2016-10-18

Minu personaalne õpivõrgustik

my-pln

Ülesanne: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/10/12/kolmas-teema-hajutatud-arhitektuuriga-ja-personaalsed-opikeskkonnad/

Õpihaldussüsteemid

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34.http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning[ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Valisin need kaks artiklit lugemiseks ja mõtlemiseks. Ise kasutan Edmodo.com keskkonda kui õpihaldussüsteemi informaatika õpetamisel (5., 6., ja 10. klassides). Kuigi artiklid on pühendatud kõrghariduse õppeasutustele, leidsin palju sarnaseid probleemi ka üldharidusliku kooli kontekstis.

Esimeses artiklis oli küsimusi rohkem kui vastuseid, ehk milles siis seisneb õpihaldussüsteeme (LMS) pedagoogiline efekt. Teises artiklis (blogi postituses) oli kategooriline arvamus, et need süsteemid absoluutselt ei sobi just kõrghariduse kontekstis ja veel vähem kvalifikatsiooni tõstmise kursuse puhul.

Mis on head õpihaldussüsteemides? Ma usun, et enamik probleeme, milles oli juttu blogipostituses on võimalik vältida või vähendada, kui õpetaja (instruktor, õppejõud jms, edaspidi kasutan ainult õpetaja mõistet) teadvustab endale, et see on tema poolt pakutava õppematerjali organiseerimissüsteem, kuid mitte õppija enda õpisüsteem.

Mis on õpihaldussüsteemi kasutamise alad:

  • Ressursside modifitseerimine ja kasutamine
  • Materjali viimine õppijani (kogutud ühte konkreetse kohta, sorteeritud teemade/kuupäevade või muu kategooria alusel)
  • Tegevused ja ülesanded on koondatud ja grupeeritud, varustatud materjalidega ja kuupäevadega
  • Tagasiside andmine (eriti õpetajalt õppijale)
  • Standardiseeritud testid
  • Koostöö õppijate vahel (kui süsteem võimaldab nt. foorumi pidamist või kommenteerimist)
  • Õppijate juhtimine (lubamine kursusele, rühmade moodustamine, hinded jms) ja toetamine

Miks see siis kõik ei vasta õppija vajadustele?

Õppihaldussüsteemid on loodud kursuse administreerimiseks ning toetavad õpetaja keskset õppimist, kus õpetaja on materjalide valija, jagaja ja hindaja. Tänapäeval aga eriti kõrghariduses ja veel rohkem õppija töökohal õppivad spontaanselt. „Õppijad õpivad (vähemalt konstruktivismliku teooria järgi) kaootilise viisil, mis põhineb isiklikutel huvidel, kontekstil, rakendamise võimalustel jms.“ Seda kõike õpihaldussüsteem ei suuda võimaldada.

Õpikeskkond peab olema

  • õppija eneseväljenduse koht (blogi, portfolio)
  • sisu (kontendi) koostoimimise koht
  • teiste õppijatega ühendamise koht (foorum)
  • mõtete ühendamise koht (RSS)
  • õpetajaga dialoogi pidamise koht (email)
  • guruga (kui oma eriala meistriga) dialoogi pidamise koht
  • eelmiste kursuse osalejate artifaktide kogunemise koht (del.icio.us)
  • olla paindlik

Seda kõike korraga õpihaldussüsteem ei võimalda, selle tõttu blogi artikli autor pakub ühe vahendi asemel, kasutada mitu vahendeid (mõned näited on esitatud eelnevas loetelus sulgudes).  Siin ma hakkasin arusaama, miks meie kasutame wordpress blogi koos RSS võimalusega selle kursusel, selle asemel, et teha selle kursuse Moodlis.

Kokkuvõtteks siis kordan, et õpikeskkond sünnib sellest, et ühendatakse oma vahel erinevaid vahendeid nagu blogi, wiki, sisu juhtimise süsteemid, lihtsaid suhtlemisvahendeid (Skype), võrgustiku vahendeid, koostöö vahendeid, RSS ja muid vahendeid. Selle eesmärk on anda kasutajale (õppijale) efektiivset kontrolli oma seatud õppimiseesmärkide üle.

Proovisin Eliademy keskkonda: https://eliademy.com/app/a/courses/a4e9a6df81.

Liiga lühiajalise kasutaja kogemuse tõttu, et oska hinnata selle keskkonda mugavust ja kasutaja sõbralikust. Selles oli ka jutu ühes artiklitest, kus mainiti, et õpihaldussüsteemide üheks miinuseks on raskendatud arusaam uue kasutaja jaoks, kuidas see töötab ning kust leida vajalikku materjali. Vaatasin ka teisi kursuseid, aga pole ennast kuskile kirja pannud. Mulle meeldib Edmodo rohkem (kuiga ka temal on miinuseid). Samas arvatavasti, kui süveneda ja täita materjalidega ning lisada ka õpilasei võib olla ka sellel süsteemil on olemas rohkem plusse kui miinuseid.

Täiendus (12.11.2016). Kasutan Eliademy Pythoni ringi haldamiseks. Osutus, et keskkond on minimalistlik, kuid mugav. On võimalik lisada kursuse kirjeldust. Seda kohe näha kursuse esileheküljel. Vasakul kirjeldusest jooksevad teemad. Teemadele saab lisada pilte, linke, videosid (Youtube oma saab lisada linkina, mis ise muutub videoaknaks, teisi videosid nii ei saanud lisada, ainult lingina). Teema juurde saab lisada ka ülesanne, mis on väga mugav. Ülesanne ise peab olema eelnevalt lisatud ülesannete (Tasks) lehele. Ülesandele saab määrata tähtaega ning ka seda, kas ootad vastust või mitte.

Väga mugav on see, et teemasid saab järjestada õiges järjekorras sõltumata sellest, kuidas need sisestatakse (see, mida ei ole Edmodos ja mida on väga vaja). Hetkel aga ei tea kuidassaab kustutada teemasid (oskan ainult peita).

Õpilasi saab kutsuda emaili kaudu. Peaks uurima, kas on olemas teine võimalus, sest noorematel õpilastel ei ole emaili ning tegelikusest ma eelistaksin ikka kinnist kekskonda.

Selleks, et saada teada, milliseid võimalusi pakub keskkond, peab seda kasutama.

Ülesanne: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/09/26/teise-teema-kodutoo-opihaldussusteemid/

Õpileping

Teema — Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Oma töös informaatika õpetajana kasutan Edmodo.com õppekeskkonda. Matemaatika õpetaja ka sooviksin kasutada õpetamist ning õppimis soodustava õppekeskkonda. Seega mind kõige rohkem huvitad teema „Õppekeskkonnad“.

Eesmärgid — Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Soovin muuta seni kasutatud õppekeskkondi tõhusumaks vahendiks õpilaste arengu toetamiseks. Soovin ka rohkem senist kasutada digivahendeid, eesmärgiga kaasata õpilasi oma õppimist reflekteerida ning seada endale uued väljakutsed. Olemas ka eesmärk toetada oma kolleege koolis uute võimaluste kasutamisel.

Strateegiad — Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Pean olema aktiivne, hoidma silmad lahti ning haarata igat võimalust.

Osalen kontaktundides, loen läbi ja analüüsin kõik pakutud materjalid, loon seoseid teistel kursustel pakutud materjalidega.

Analüüsin oma kogemust ning jälgin, kuidas saab muuta ebaefektiivseid strateegiaid, katsetan uusi ning valin neid, mis toetavad nii minu eesmärke kuid ka minu õpilaste arengut.

Jälgin ka seda, mida teevad minu kursusekaaslased ning õpin nendest.

Vahendid/ressursid — Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Kasutan kõik keskkondi, mida pakub õppejõud, võrdlen , analüüsin.

Kõige suurem ressurss on inimesed, ehk õppejõud, kursusekaaslased, rühmakaaslased, kolleegid.

Kaalun oma arvutit kaasa võtmist, et ei kuuluks aega sünkroniseerimisele.

Hindamine — Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Olen oma eesmärke saavutanud, kui näen, et minu õpetamise strateegiad on muutunud, sihilikult kasutan uusi võimalusi, mida olen seni sihilikult vältinud (ei kasutanud, mitte mingi tehnilise põhjuse tõttu, vaid just oma „sisemise õppimisteooriat“ uskudes).

Refleksioon — Mis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Mis on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?

Mu tugevam külg on soov õppida ja arenema, kasutada tehnoloogiat otstarbekalt, vastutustunne oma töö eest. Mu nõrgemad küljed on kartus katsetada.

Maria Savina

Esimene teema: õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Tegin valiku inglise keelsete artiklite vahel ainult selle pärast, et harjutada inglise keelt. Valisin artiklit, milles defineeritakse virtuaalse keskkonda. Ehk valituna osutus järgmine artikkel: Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF].

Informaatika õpetajana kasutan õppekeskkonda Edmodo (www.edmodo.com), kuhu postitan ülesanded õpilaste jaoks ning õpilased postitavad mulle sinna oma tehtud tööd. See on arenev keskkond, mis on väga palju muutunud võrreldes sellega, milline ta oli 6 aastat tagasi, kuid põhilised asjad, mida ma kasutan jäävad enam vähem samad. Kuna keskkond on inglisekeelne, siis osa pakkuvatest võimalustest jäävad minul kasutamata ning osa võimalustest jääb mul kasutamata enda põhimõtete ja harjumuste pärast (nagu sain teada Õppedisaini kursusel oma „sisemise õpimisteooria“ tõttu).

Seega ma valisin antud artikli just selle jaoks, et täpsustada, mida tähendab virtuaalne õpikeskkond ning kas j kuidas oleks võimalik tõsta selle efektiivsust.

Mida ma siis sain teada. Esiteks, mis ei ole virtuaalne õpikeskkond. Ning selleks ei ole

Siin mul tuli meelde Coursera sait (https://www.coursera.org/), kus pakutakse erinevate  ülikoolide veebikursused.

  • kaugõppe

Mis siis on virtuaalne õpikeskkond? Autorid annavad seitse põhilist tunnust, mille kaudu nad defineerivad virtuaalse õpikeskkonda.

  1. Disainitud inforuum

Õpikeskkonnas informatsiooni hoitakse andmebaasides, ning seda informatsiooni kasutatakse õppekoostoimistes. Autoreid on palju ja nad erinevad (kaasarvatud õpilased ise on autorid). Informatsioonile viidatakse, seda säilitatakse ning jagatakse teistega üle kogu maailma.

Mulle tundub, et Edmodo vastab neile tunnustele. Seal on õpetajaid kogu maailmast, nad on ühendatud kogudesse (aine, teema jms järgi), seal pakutava oma programme väliskeskkonnad, mina saan jagada lastega välismaterjalide lingid.  Kuigi see keskkond on kinnine (kaitstud parooliga) on võimalik teha avatud linke potitustele. Õpilased saavad postitada oma tööd nii mulle isiklikult kuid ka kommentaaride kaudu teistele.

See aasta ma tahangi julgustada neid jagada oma tööd mitte ainult minuga kuid ka üksteistega. Eelmine aasta, ma lihtsalt kogusin nende pilte näiteks Google Drive ning postitasin linki kommentaarisse. Kuid hakkasin pärast mõtlema, võib olla keegi ei tahtnudki oma tööd teha teistele nähtavaks, kuigi minu jaoks need olid kõik väga vahvad. See aasta räägime sellest läbi ja iga üks ise otsustab, ka ta tahab, et teised ka näeksid tema tööd.

  1. Sotsiaalne ruum

Raamat ei ole õppekeskkond. Kuid nii kohe kui sa jagad oma mõtteid selle raamatu kohta kellegagi muuga, tekkib õppekeskkond. Virtuaalne õppekeskkond täiendab võimalusi suhelda ka tehniliste vahenditega: kommentaarid, postitused, jututoad jms.

See on see aspekt, mida mina olen eelmistel aastatel kinni keeranud ning see aasta kavatsen juurutada. Ehk julgustan õpilasi suhelda omavahel rohkem Edmodo keskkonnas (muidugi teemadel, mis on seotud õppimisega. Nt. ei julge küsida abi kõvahäälega, postita).

  1. Detailselt kujutatud virtuaalne ruum

Õpikeskkond haarab endasse kõike ulatuses tekstipõhine liides kuni 3D graafiline väljund. Kuigi keskkonna visuaalne külg ja kasutajasõbralikus on väga tähtsad, peamine disaini küsimus on milline informatsioon kasutatakse millistel eesmärkidel  või milline on struktuurne suhe informatsiooni ja reaalsete objektide vahel.

Jällegi Edmodo vastab ka selle kriteeriumile, kuna ta on kujundatud nii visuaalselt (meenutab lastele Facebooki) kuid ka struktuuri poolest (nt. ühendatud mitme erineva keskkonnaga).

  1. Õpilased mitte ainult aktiivsed, nad on näitlejad

Digivahendid on väga mitmekülgsed: online testidest kuni simulatsioonideni. Simulatsiooni ongi võimalik vaadata kui eraldi õpikeskkonda. Õpilased virtuaalses õpikeskkonas loovad ja jagavad objekte. Õpilesed ei pea loom ainult tekste ja veeblehekülgi, need võivad olla arvuti programmid, graafilised objektid ning isegi keskkonnad.

See on Edmodo külg, mis meie jaoks jääb kasutamata (keele ja tasu tõttu, osa lisatud keskkondadest on tasulised). Kuid kuna on võimalik jagada linke teistele keskkondadele, õpilasel on võimalus luua erinevaid õpiobjekte informaatika tundide ajal.

  1. Virtuaalne õpikeskkond ei piirdu ainult kaugõppega

Virtuaalne õpikeskkond tihti assotsieerub  kaugõppega, kuid tegelikkuses seda väga tihti kasutatakse kontaktõpe toeks.

Nagu ma juba mainisin, mina kasutan Edmodo tunnis, mitte e-õppena.

  1. Tehnoloogia ja pedagoogiga integreerimine

Virtuaalne õpikeskkond integreerib erinevaid vahendeid, mis toetavad erinevaid tegevusi: informatsiooni, kommunikatsiooni, koostööd, õppimist ja juhtimist.

Edmodos see on realiseeritud kommentaaride ning tagasiside andmise kaudu. Õpetajana ma võin hinnata nende töid. Kui ma teen testi, siis õpilane saab kohe näha oma tulemust ning vigu. Mida Edmodo keskkond ei osa teha, see on suhelda õpilastega ning ise anda neile tagasisidet.

  1. Või kattuda füüsilise keskkonnaga

Lisaks digitaalsetele vahenditele virtuaalne õpikeskkond võib sisaldada ka :

  • mitteelektroonilised vahendid nt. raamatud.
  • suhtlemine mitte arvuti vahendusel: nt. arutelud, loengud
  • traditsioonilised meediaallikad nt. TV, telefoni ja faksi teel,
  • erinevad tegevused, mis ei ole arvutipõhised: nt. õppekäigud, rollimängud, jne.

Nüüd ma jõudsin 7. punkti juurde ja hakkasin kahtlema, kumb siis Edmodo on virtuaalne õpikeskkond või õppekeskkond. Ilma õpetajata Edmodos õppida ei ole võimalik. Siis mul tekkis mõtte, et arvatavasti Miksike võib nimetada virtuaalseks õpikekskonnaks, kuid ka siis ma kahtlen, kuna ei suuda sobitada kõik 7 tunnust.

Mida ütlevad siis autorid, selle kohta, mis on siis ikka virtuaalne õpikeskkond.

„We defined “Virtual Learning Environment” as a range of systems that comprise features like a designed information space, a social space being a “place”, participants that are active and present actors.“

Virtuaalne õpikeskkond on süsteemide kogu, mis sisaldab järgmised tunnused: disainitud informatsiooni ruum, sotsiaalne ruum kui „koht“, osalejad, mis on aktiivsed ja kohal olevad artistid.

Lisaks sellele artikli autorid arutlevad teemal, kas virtuaalne keskkond garanteerib õppimise efektiivsust ja kas see üldse töötab? Nad usuvad, et virtuaalne õpikeskkond on tõhus õppimis keskkond siis, kui tehnoloogia toetab pedagoogilisi funktsioone.

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/09/12/esimene-teema-opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/